Augusti Gailiti teose peategelane Toomas Nipernaadi on rändur, naiste meelitaja ning narritaja. Teda saab peeta omamaiseks Don Quijoteks, sest et igas uues seikluses on tal uus ‘armastus‘. Nipernaadil on suurepärane valetamisoskus: ta on jutukas ja tal on hea fantaasia.
Aga kas on tõele vastav, et Toomas Nipernaadi on omapärane inimene, et ta on teistest erinev?
Muidugi, me saame öelda, et ta püüab oma valedega inimeste elu paremaks ja huvitavamaks muuta, ning see õnnestub tal üsna hästi, aga alati, kui ta kuskilt külast lahkub, murrab ta kellegi südame. Ma ei tea, millest täpselt kirjutas Gailit oma teoses, aga 1983 aasta filmis ilmub, et ei teinud Nipernaadi kellegile midagi head, vaid ainult kurja, eriti naistele. Võib olla, ei valetanud mees naistele teadlikult, aga oli ta niisugune inimene - ei saanud ta elada ilma riskita ja seiklusteta. Minu meelest, naised ja teised ei olnud süüdi, et Nipernaadil olid probleemid oma perekonnaga ja elustiiliga. Aga see on ebaõiglane, sekkuda inimeste ellu ja nende saatust muuta, kui sul on vaja oma elust ja saatust mõelda.
Seepärast ma arvan, et ei olnud Nipernaadil õigus teiste inimeste ellu sekkuda. Ei ole tähtis, kes sa oled- kas pärlipüüdja, parvepoiss või madrus, ei saa sa lihtsalt tulla teiste ellu ja muuta nende saatust.
Если эстонские гении будут проходить мимо, проверьте, а? С меня шоколадка!